Koostasin endaloodud E-kursuse Põhiõigused sisu põhjal TAO Testing keskkonnas teadmiste kontrollimise testid. Tegin kolm testi, kõik põhiõiguste kohta. Testide failid eksportisin kokkupakitud kujul esmalt oma arvutisse ning seejärel laadisin üles Google Drive kausta, leiad need siit.
Valisin Items, New item. Seejärel tuleb anda oma loomingule nimi ning see salvestada, alles seejärel jõuad lehele, kus saad hakata testi looma. Selleks pead valima “Authoring”, mis viib su testi laadide valikuni.
Valikus on mitmeid laade:
Valikus on mitmet laadi teste, mina tegin kolm testi, Choice, Order ja Gap Match. Testi laadi saad hiirega vedada tööalale. Testi loomine on väga lihtne. Ülevalt paremalt nurgast pead kindlasti valima ka käsu Response, kus saad märkida, millised vastused on õiged ja palju nende eest punkte anda.
Kolmandaks ülesandeks digitaalse õppevara kursusel on H5P õppematerjali koostamine kas grupi- või individuaalse tööna. Valisin sel korral üksi tegutsemise. Hakkan oma magistritöö raames ümberdisainima avaliku halduse õppekava riigiõiguse kursust ning kodutöö annab hea võimaluse mulle ainekava uuendamise teiste eesmärkide kõrval katsetada ühte viisi, kuidas tulevikus tehnoloogia abil õigusaine õpetamist toetada.
Riigiõiguse kursusel on loenguaega 8 korda 4 akadeemilist tundi, mille jooksul tuleb katta väga mahukas aine. Õigusteaduse õppekavadel on eraldi ette nähtud riigiõiguse ja põhiõiguste teemad, kuid avaliku halduse üliõpilastele tuleb põhiõiguseid õpetada riigiõiguse ainekava raames. Gümnaasiumi riiklik õpekava näeb ette, et gümnaasiumis õpitakse kohustuslikuna ühiskonnaõpetust ning valikainena kursust “Inimene ja õigus”.
Bakalaureuseõppe avaliku halduse üliõpilased õpivad riigiõigust kohustusliku õppeainena teisel õppeaastal. Üliõpilaste teadmised põhiõigustest on erineval tasemel sõltuvalt sellest, kui põhjalikult ühiskonnaõpetuses põhiõiguste teemat käsitleti, kas nad läbisid ka “Inimene ja õigus” valikkursuse ning millised teadmised nad seal omandasid. Riigiõiguse kursusel põhiõiguste teemal seminariarutelude kavandamiseks on oluline, et üliõpilastel oleksid baasteadmised, mida aktiveerida ja millele tuginedes nad kaasuste lahendamisel seoseid leiaksid. See baasteadmiste tase on aga ebaühtlane ning väga madalal tasemel teemale lähenemine põhjustab osades üliõpilastes igavust. Nii oleks kasulik, kui enne seminari saaksid üleõpilased läbida põhiõiguste tasanduskursuse iseseisvalt interaktiivse õppevara toel.
Kas sobiv digitaalne õppevara põhiõiguste kohta on juba olemas?
E-koolikotis on avaldatud põhiõiguste ja inimõiguste kohta järgmised materjalid:
Need materjalid on mõeldud gümnaasiumiõpilastele. “Eluks valmis: Õigused ja kohustused” materjal sisaldab interaktiivseid elemente, kuid katab põhiõiguste teemat põgusalt. Mari Mäekivi materjalid toetavad tunni läbiviimist ning ei ole mõeldud iseseisvaks õppeks.
Lisaks e-koolikotile leiab Tartu Ülikooli õppevara veebilehelt e-õppematerjalina Maria Žuravljova koostatud kogumiku “Inimõigused ja lapse õigused” , kogumik on aga koostatud toetamaks 2012. aastal saadaval olnud e-kursust ja ei ole iseseisvalt läbitav. Inimõiguste Instituudi veebilehel on eraldi alajaotus õppemataerjalid- näitused, kust samuti saab valdkondlikku teavaet kenasti kujundatud ja läbimõeldud moel, kuid interaktiivset õppematerjali eraldi põhiõigustest seal ei ole. Lisaks on olemas veebileht Inimõiguste Giid , kus saab testida inimõiguste alaseid teadmisi. Need testid on interaktiivsed ja õigete vastustega toetatud ning heaks õppematerjaliks. Küll aga ei sisalda nad põhiõiguste teemat kitsamalt ja seetõttu ei sobi riigiõiguse kursuse eesmärke täitma.
Kokkuvõttes veendusin, et internetiavarustest ei leia ma sobivat digitaalset õppevara, mille abil saaksid üliõpilased iseseisvalt põhiõiguste ja inimõiguste valdkonnaga tutvuda ja kontrollida oma teadmisi. Iseseisev teema omandamine baastasemel on aga vajalik selleks, et õppejõud saaks kavandada seminarivormis põhiõiguste teema sisulise ja koostöise arutelu.
Põhiõiguste E- kursuse õpiväljundid
Pärast põhiõiguste e-kursuse läbimist, üliõpilane:
on meenutanud gümnaasiumis põhiõiguste ja inimõiguste kohta õpitu;
selgitab põhiõiguste ja inimõiguste teemaga seotud mõisteid;
leiab seoseid põhiõiguste, -kohustuste ja vabaduste vahel;
Oleme jõudnud õpikeskkondade ja võrgustatud õppe õppeaines võrgustatud õppeni, kus kodutööks tuleb valida nelja seast üks artikkel ja teha sellest kokkuvõtte ning veidi analüüsida ka enda kogemust. Valisin lähemaks tutvumiseks kõige värskema, autorite grupi poolt aastal 2021 avaldatud artikli, mis kutsub üles uuesti defineerima võrgustatud õppe mõistet. Inglise keeles on artikli pealkiri: Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education.
Mis on võrgustatud õpe?
Kõige lihtsamalt defineerituna on võrgustatud õpe protsess, kus paljud inimesed vahetavad üksteisega infot ja suhtlevad viisil, mis toetab nende õppimist. Põhirõhk on ühendustel võrgustikus.
Artikli alguses käsitletakse muutusi institutsioonides, mida Covid-19 kaasa tõi just õppimise ja tehnoloogia kasutamise seisukohast. Kõrghariduse valdkonnas peeti Covid-19 muutusi pöördepunktiks online õppimise suunal. 2020. aastal tehti kõrghariduses kiirelt ümberkorraldused, mida saab nimetada kui “emergency remote teaching”. Nüüd, kui piisavalt on kriisis aega veedetud, tuleb otsustada tuleviku õppimise viis. Pakutakse, et õppimine toimub edasi kombineeritud viisil, kus kodus õpitakse “online” viisil rohkem teoreetilisi teemasid ja sisu ning ülikoolis kohapeal arendatakse praktilisi oskusi teaduslaboris, inseneeria töötubades ja kliinikutes. Rikkamates riikides on kõikidel tudengitel olemas digitaalsed vahendid ja juba enne pandeemiat võeti digitaalset infrastruktuuri iseenesestmõistetavalt (Goodyear, 2020). Kuid nüüd on ka vaesemates riikides nutitelefonide kasutamine õppimises levinud (Fitzpatrick, 2019). Raske on leida ainult näost-näkku või ainult online õppimist, peamiselt ikkagi segatakse õpetamise viise.
Võrgustatud õpe tegeleb kolme fenomeni ja nende praktikas toimimise uurimisega:
Inimestevahelised suhted;
Tehnoloogia, eriti digitaalse suhtlemise tehnoloogia;
Koostöö ühise eesmärgi nimel.
Võrgustatud õpe kasvas välja avatud ja distantsõppest, elukesvast õppest, digitaalsete vahendite abil suhtlemisest, koostööst ja koosõppimisest. Juba 1990ndatel loodi mõiste Networked collaborative learning (NCL), mis tähendas õppijate kokkutoomist internetti ühendatud arvutite abil, kus fookuses oli õppijate kogukond ja nende tegevus oma ressursside, teadmiste ja kogemuste ja vastutuse jagamisel läbi vastastikkuse koostööõppe. NCL eristas ennast digitaalsest haridusest, mis ei tähtsustanud nii palju inimestevahelist suhtlust, vaid sisuliselt vähendas hariduse digitaalsete materjalide tootmiseks, edastamiseks ja tarbimiseks.
Paarkümmend aastat tagasi defineeriti, et võrgustatud õpe on õppimine, milles informatsiooni ja kommunikatsioonitehnoloogiat kasutatakse selleks, et edendada suhteid: õppija ja teiste õppijate vahel, õppijate ja juhendajate vahel, õppijate kogukonna ja erinevate õppematerjalide allikate vahel. Kokkuvõtvalt rõhutatakse sellise mõiste käsitluse juures, et võrgus kättesaadavate materjalide kasutamine ei ole piisav tunnus, et defineerida võrgustatud õpet.
Hilisemalt on mitmed teadlased leidnud, et selline 90ndate mõistekäsitlus ei anna selgitust, milleks need ühendused loodud on, ei räägita tegevusest ja eesmärgist, ka jääb mulje justkui võrgustatud õpe toimuks vaid formaalhariduses. Jones (2015) sedastas, et võrgustatud õppe eesmärk on varustada inimesed võimega töötada loominguliselt, et nad saaksid identifitseerida ja konstrueerida probleeme ning leida neile töötavad lahendused. Selline lähenemine on paindlik, see kasvatab vastupidavust ja võimekust tulla toime muutustega.
Hodgson and McConnell (2019) tuginesid varasemate teadlaste töödele, arendasid seda edasi ja tõid välja kaheksa põhimõtet võrgustatud õppe programmide kohta:
Fookus on õppimisel, millel on õppijate jaoks tajutav väärtus.
Kõik võrgustiku liikmed jagavad võrgustikus vastutust õppimise protsessi eest.
Piisavalt aega peab olema suhete rajamiseks.
Õppimine on sõltuv situatsioonist ja kontekstist.
Õppimist toetab see, kuidas koostöö on üles ehitatud, grupid moodustatud.
Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad seda, kuidas ühiselt luuakse teadmised, identiteet ja toimub õppimine.
Kriitiline refleksiivsus on õppeprotsessi ja teadmise loomise oluline osa.
Võrgustatud õppes on juhendajal oluline roll.
Seejärel võetakse artiklis minu jaoks päris ootamatu pööre ning kritiseeritakse seda, et võrgutatud õppe käsitlused ei ole pööranud vajalikku tähelepanu globaalselt ja sotsiaalselt üliolulistele muredele nagu vaesus, sotsiaalne ebavõrdsus ja kliimamuutustele ning ei tegele sellega, kuidas leida jätkusuutlikke lahendusi. Autorid pakuvad, et on mitu võimalust, kuidas eelnimetatut toetada võrgustatud õppe läbi.
Esiteks, kui haarata tudengid võrgustatud õppesse, siis peaks seal tegutsemine aitama neil arendada neid võimeid, mida on vaja, et otsida ja konstrueerida paremaid elamise viise. Teiseks peaks rohkemate õpetajate kaasamine võrgustatud õppesse aitama kaasa haridusasutuste muutumisele, et edendada kogukondade ja institutsioonide vahelist suhtlemist, et viia ellu „ökoloogilise ülikooli“ või teisiti öelduna Raewyn Connell`i „hea ülikooli“ ideed (Fitzpatrick, 2019)
Võrgustatud õppe mõiste ümbervaatamine
Autorid toovad välja, et võrgustatud õppel on viis peamist tunnust. Esiteks hõlmab see koostöö tegemist. Teiseks sisaldab see millegi teada saamise protsessi ja siis selle teadmise rakendamist. Kolmandaks sõltuvad need protsessid inimesevahelisest suhtlemisest, need nõuavad ja tugevdavad usaldust ning on kindlasti vastastikkused. Neljandaks on võrgustiku tegevusel laiem eesmärk, mis läheb osalejatele korda. Nii näiteks võib võrgustikku kuulumine võimaldada osalejatel näha võimalusi ja tegutseda selleks, et tuua liikmete poolt väärtustatud muutust. Ning viiendaks on tehnoloogiate kasutamine.
Läbi nende viie tunnuse jõuavad autorid mõiste uuendamiseni. Võrgustatud õpe sisaldab koostööd ja koostegutsemist ja kollektiivset uurimist, teadmise loomist ja teadmisel põhinevat tegutsemist, mida toetavad usalduslikud suhted ja mida innustavad jagatud väljakutsed ning kus kasutatakse sobivat tehnoloogiat. Ma ei oska tõlkida mõistet „convivial technology“, see peaks tähendama kõige paremini koostööd soosivat ja grupi liikmete vajadustele vastavat tehnoloogiat.
Inimtegevus, mis vastab neile tunnustele võib olla võrgustatud õpe. Võrgustatud õpe edendab suhteid: inimeste vahel, õpikohtade ja õpitegevuste vahel, ideede, ressursside ja lahenduste vahel, ületades aega, ruumi ja meediat.
Kokkuvõtteks
Autorid soovitavad pöörata rohkem tähelepanu kollektiivsetele sotsiaalsetele projektidele, mis nõuavad nii uurimist kui tegutsemist. Nad algatavad diskussiooni selleks, et tegeletaks võrgustatud õppe uurimises ja praktikas esiletõusvate pingetega, nende pingete loomust ja võimalikke tagajärgi tuleks uurida.
Autorid pakuvad, et esiteks tuleks tegeleda õpetaja rolliga ja uurida teemat võrgustikus õpetamise, hõlbustamise, animeerimise, eestvedamise ja toetamise kohta. Teiseks tuleks uurida hindamist. Kuidas tagasisidestamine ja hindamine sobivad erinevate võrgustike puhul? Samuti ootavad tegelemist organisatoorsed ja poliitika kujundamise küsimused, sest tekivad uued võrgustatud õppe kohad.
Artiklis tõstatatud küsimused ja üleskutsed panid mind küll mõtlema ja arutlema sellest, kuidas mina õpin, kuidas on korraldatud ja millised eesmärgid seatud õppele, kuhu mind magistriõpingute eri õppeainetes suunatakse. Kas võrgustatud õppe tunnused on täidetud seal, kus õppimine peaks toimuma tegevuste kaudu võrgustikus? Mulle paistab, et artiklis toodud kaheksast võrgustatud õppe tunnusest on minu jaoks magistriõpingutes kahest asjast kõige rohkem puudus – ajast ja juhendamisest. Kindlasti on olemas kuskil soovitused õppijale ja nõuanded, kuidas ma ise saaksin rohkem panustada ning siis ma vajaksin ju vähem juhendamist? Artiklis kirjeldatakse muidugi ideaalset keskkonda ja võrgustiku toimimist, kuid küsimus tekib, kui madalale saab standardid lasta, et veel öelda, et sellisel viisil ülesseatud võrgutatud õppes toimub tegelik õppimine? Sel korral paistab mulle tõesti, et ma ei teinud head valikut asudes uurima võrgustatud õppe mõiste definitsiooni uuendamist, kui mind tegelikult huvitavad pigem praktilised aspektid võrgustatud õppe juures. Aga keegi grupist kindlasti luges teisi artikleid ja asun huviga lugema teiste postitusi.
Jones, C. R. (2015).Networked learning: An educational paradigm for the age of digital networks. Dordrecht: Springer.
Hodgson, V., & McConnell, D. (2019). Networked learning and postdigital education. Postdigital Science and Education, 1(1), 43–64. https://doi.org/10.1007/s42438-018-0029-0
Fitzpatrick, K. (2019). Generous thinking: A radical approach to saving the university. Baltimore, MA: Johns Hopkins University Press.
Goodyear, P. (2020). Design and co-configuration for hybrid learning: Theorising the practices of learning space design. British Journal of Educational Technology., 51, https://doi.org/10.1111/bjet.12925
Kui klikkida, kuhu sõrm näitab, siis avaneb registreerimisvorm.
Miks võib olla päris kindel, et fotosessioonile registreerimisvormi täitjat ei kutsuta?
Fotostuudio kohta ei ole mitte mingisuguseid andmeid, isegi asukohta mitte.
Kui stuudio kohta ise otsida veebist, siis saab teada, et sellise nimega stuudio asub Serbias, kuid tal on teistsugune logo.
Fotostuudio äriline huvi puudub.
Arvestades, et tegemist on fotostuudioga, on piltide kvaliteet kohutav, kompositsioon mage.
Kampaanial justkui on, aga justkui ka ei ole lõppu, 24 h alates millest?
Fotosessiooni kohta ei ole kirjeldust, nt kus, mitu minutit, mitu pilti?
Registreerimisvormile tuleb sisestada andmed, mis ei ole fotosessioonil osalemiseks vajalikud.
Kutsutakse üles broneerima sessiooniks aega, kuid vormil ei saa seda teha.
Milleks üldse sellist bannerit levitada ja andmeid koguda? Kes saab kasu ja kes saab kahju?
Ilmselt koostatakse andmebaasi teatud profiiliga inimestest Eestis, et kasutada seda hilisemalt ärilistes, tõenäoliselt ebaseadusliku äri huvides. Banneri abil andmete kokkukogumine on üks viisidest andmebaasi koostamiseks, tõenäoliselt on teistes kanalites teistlaadi bannereid sama tööd tegemas. Võib eeldada, et püütakse noori, sest kanaliks on Youtube ja piltidel vaid päris noored inimesed. Endast ilusa pildimaterjali omamine on paljudele noortele väga oluline ja samas ei ole neil üldiselt raha professionaalsetele fotograafidele maksmiseks, seega teema võib isegi olla peibutav. Registreerimisvormil oleks võinud olla ka inimese soo kohta küsimus, see on neil ununenud. Kohest kahju andmete kinkija ei saa, kuid andmebaasi sattujatele võidakse hilisemalt teha suunatud pakkumisi näiteks värbamise eesmärgil. Andmete kinkija ei saa seega ka targemaks, sest ta sisestab andmed ja midagi ei juhtu. Tulevikus ei pruugi ta aru saada, miks keegi nii täpselt tema andmeid teab. Ilmselt on ta harjunud osalema loosimistes, mis lõviosal juhtudest jäävad pärast kontaktandmete loosirattasse saatmist tagasisideta. Seetõttu on krediitkaardipettused õpetlikumad kui selline kontaktandmete kinkimine, sest kahju tuleb kiiresti välja, põhjus-tagajärg seos saab selgeks ja toimub õppimine.
Magistriõpingud 